Vana-Kaarli kalmistu
Vana-Kaarli kalmistu on Tallinna Siselinna kalmistute üks osa. Kalmistu suurus on kuus hektarit.[1]
Kalmistu (Der Dom-Karls Kirchhof) rajati 1863. aastal[1], kalmistut kasutas Tallinna Toompea Kaarli kogudus.
Selle peaväravas asub Vana-Kaarli kalmistu kabel.
Tõnismäel, Hariduse ja Tõnismäe tänava vahel asus Antoniuse kalmistu. Arheoloogiliste esemete, hauapanuste võib oletada, et kalmistule matmise põhiline periood oli 16.–18. sajand.[2] Teine Toompea eeslinna kalmistu asus Endla ja Koidu tänava nurgal. Põhjasõja käigus põles Kaarli puukirik maha, seda ümbritsenud kalmistut aga kasutati veel mõnda aega. Kalmistu Tõnismäel suleti 2. novembrist 1748, viimane teadaolev matus sellele kalmistule toimus 25. septembril 1748.
Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 19. maist 1772 keelati linnades kalmistute rajamine ja surnute matmine lähemale kui 100 sülda (213 meetrit) lähimast linnaelamust. Võimaluse korral pidi minimaalne kaugus olema 300 sülda. Ukaas kinnitati ka Eestimaa kindralkuberneri ukaasiga 14. märtsil 1773. Ukaasi täitmise tulemusel rajati Tallinnas kolm uut kalmistut: 1774. aastal Tallinna Oleviste ja Niguliste saksa koguduse Kopli kalmistu, Tallinna Toomkiriku saksa koguduse kalmistu väljaspool tollast linna piiri Mõigus ning 1775. aastal vene koguduste Aleksander Nevski kalmistu Juhkentalis.
1782. aasta paiku ostis endise Vana-Kaarli kalmistu maa-ala maja- ja aiaplatsiks kunstkärner (ehisaednik) Wulffgen.[3]
Kalmistule maetuid
[muuda | muuda lähteteksti]Vt Vana-Kaarli kalmistule maetud
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Tallinna entsüklopeedia. II köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 300
- ↑ Uwe Gnadenteich. Ministeeriumi ukseesine on surnukehi täis. postimees.ee, 9. juuni 2017
- ↑ Hugo Peets. Tallinna eeslinnade keskaegsed kabelid ja kalmistud. Päewaleht nr 21, 22. jaanuar 1934